Inimene ei pea kirjutama enam ühtegi avaldust. Riik vastab talle 30 päeva asemel 10ga. Kui riik inimest kohustusest teavitada ei suutnud, pole seda kohustust olemas, paneb ette Nortali juht Priit Alamäe (IRL).
- Priit Alamäe Foto: Raul Mee
Algatatud nullbürokraatia initsiatiiv on väga tervitatav. Ettevõtlusorganisatsioonide ettepanekud näitavad selgelt, et meil on palju ruumi riiki veelgi paremaks muuta. Positiivne on see, et poliitikud tahavad kuulata ning ettevõtjad kaasa mõelda.
Viimasel ajal räägitakse äri kontekstis tihti disruption’ist. Eesti keelde ei ole see sõna hästi tõlgitav, kõige lähem vaste on ehk olemasolevate mudelite ning tavade lõhkumine. Skype tegi seda rahvusvahelise kõnesidega, Uber üritab teha taksoteenusega, Airbnb hotellindusega jne.
Mida suurema inertsiga on süsteem ning mida rohkem on süsteemiga seotud inimestel soov hoida status quo’d, seda raskem on süsteemi muuta. Ilmselt kõige suurema inertsiga süsteemid maailmas on demokraatlikud riigid, sest demokraatia on kompromisside kunst ning bürokraatia üks eesmärke on järjepidevuse tagamine ning vigade vältimine.
Eesti edu e-riigina on tulnud meie võimest ning soovist riigijuhtimimise dogmasid lõhkuda. Eesti e-riik on tehnoloogiliselt heal tasemel, aga maailma tippu ei ole viinud meid mitte tehnoloogia, vaid poliitilised otsused ning julgus muuta väljakujunenud tavasid ning seadusandlust.
Suured otsused minevikust
Eestis on ilmselt üks kõige julgemaid ning suurema mõjuga otsuseid olnud see, et riigiasutused ei tohi küsida kodanikelt üha uuesti ja uuesti andmeid, mida inimesed on riigile juba korra esitanud ning mis on olemas riigi infosüsteemides. Kaugelt vaadates võib see tunduda väikese tehnokraatiliku detailina, aga see otsus on kogu meie e-riigi edu taga.
Selle lihtsa otsusega sunniti meie bürokraatlikke struktuure ümber mõtlema kogu oma tegevusmudelit ja see lõi aluse nii ametkondade vahelisele infovahetusele kui reaalselt inimeste elu parandavate e-teenuste loomisele. See otsus võttis bürokraatidelt võimaluse inimesi paberitega ametkondade vahel jooksutada.
Selle otsuse reaalse rakendamise eelduseks olid ID-kaart ning x-tee koos toetava seadusandlusega. See lõi tehnoloogilise infrastruktuuri, mis võimaldas meil riigihalduses teha globaalselt märgatavat innovatsiooni. Tänaseks on meil tekkinud platvorm järgmise sammu tegemiseks, mis kogu maailmas võiks laineid lüüa ning muuta Eesti veelgi konkurentsivõimelisemaks.
Ajalooline riigikorraldus
Aegade algusest on riik toiminud põhimõttel, et seaduste mittetundmine ei vabasta sind kohustusest neid täita. Riik on ennast positsioneerinud kui anonüümne seaduseandja ning regulaator, kes eeldab, et nii era- kui äriõiguslikud subjektid suudavad kursis olla kõigega.
Kujundlikult on riigis kolm taset. Kõigepealt üldine seadusandlik ruum („sina ei pea tapma ja varastama“), mis kehtib kõigile. Järgmine tase on seadused ning määrused, mis defineerivad indiviidide ning ettevõtete spetsiifilised kohustused ning õigused lähtuvalt vastava subjekti omadustest. Ning lisaks on asutused ning organisatsioonid, kes riigi pakutavaid teenuseid ning kohustuste täitmise kontrolli vahendavad.
Täna on maailmas riigid üles ehitatud selliselt, et iga indiviid peab tundma nii seadusi kui ka kogu ametkondlikku korraldust, et suuta oma kohustusi täita ning talle seadusega ettenähtud hüvesid tarbida.
Anne: 35-aastane naine, kaks last, 3- ja 10aastane, töötab, palk 1500 eurot, omab laenuga ostetud kinnisvara, sisse kirjutatud Tartusse jne. Vastavalt sellistele omadustele on Annel seaduste ning määrustega piiritletud hulk kohustusi riigi ees ning teiselt poolt piiritletud kogum hüvesid, mida riik on talle kohustatud pakkuma.
Tänu e-riigile on kogu see informatsioon meil täna olemas. Me suudame siduda ära kõik seadused ning subjektid, sest meil on eri andmebaasides kogu andmestik. Meil on täna võimekus öelda, mitme inimese elu muudab üks kavandatav seadusemuudatus, ning lugeda üles kõik seadused ja määrused, mis Anne elu mõjutavad.
Järgmised suured otsused
Sellega seoses on mul väga konkreetne ettepanek meie riigikorralduse ümbermõtestamiseks. Riigil (ja siinkohal ei tohi eristada riigi ning kohaliku omavalitsuse taset, inimeste jaoks peab see vahe olema nähtamatu) peaks olema kohustus iga inimest teavitada kõikidest tema õigustest ja kohustustest, eeldusel, et inimese või ettevõtte kohta on olemas kehtivad andmed. Kui riik ei ole suutnud subjekti tema kohustustest informeerida, siis järelikult seda kohustust ei eksisteeri.
Lisaks sellele tuleks meie protsessidest, kus vähegi võimalik, ära kaotada selline iganenud nähtus nagu avaldus. Kui inimesel on seadusega ette nähtud õigus saada lastetoetust, pensioni või muid hüvesid, siis miks peab nende hüvede saamiseks kirjutama mingile ametkonnale avalduse?
See võib olla pealtnäha väike muudatus, aga see sunnib meid ümber mõtlema kogu meie riigi korraldust. Samuti nõuab see täiesti uuel kvalitatiivsel tasemel lähenemist seadusandlusele – seadusi ning määrusi peab kirjutama selliselt, et need oleksid sisuliselt käsitletavad matemaatiliste valemitena.
Ärikeskkonna atraktiivsuse üks oluline osa on selgus ning läbipaistvus. Mida vähem on ettevõttel vaja nõustajaid, kes talle kohalikku seadusandlust ning ärikeskkonna omapärasid tõlgiksid, seda parem.
Lisaks annaks see täiesti uue hingamise osalusdemokraatiale. Juba seadusandluse vormimise käigus on iga inimeseni võimalik viia detailne info selle kohta, kuidas kavandatav uus seadus või muudatus just tema elu hakkab mõjutama ning saada ka kohest tagasisidet.
Kiirendame riiki
Poolel teel ei tohiks jääda peatuma. E-riik ei tohi tähendada 50 aasta vanuste protsesside automatiseerimist.
Kui lugeda seadusi, siis hakkab igal pool silma maagiline 30 päeva reegel, mis tähendab, et riigil on tavaliselt õigus igasugust sissetulevat informatsiooni menetleda kuni 30 päeva. Ja kui kirjas on kuni 30 päeva, siis reaalsus on see, et 30 päeva tavaliselt ka läheb.Aga küsige korra endalt, kust tuleb number 30? See tuleb ajastust, kus veel ei eksisteerinud arvuteid, mobiiltelefone, internetti, andmebaase, X-teed, ID-kaarti jne. Viime numbri 30 kahe aastaga numbrini 10.
Meil on olemas nii administratiivne kui tehnoloogiline suutlikkus selliseks muudatuseks, küsimus on kättevõtmises.
Disruption tähendab suure haamriga löömist. Konkreetsete protsesside õgvendamine on vajalik ja oluline, aga lisaks tuleks teha suuri ja kaugeleulatuva mõjuga otsuseid, mis sunnivad ümber vaatama kogu meie riigikorraldust ning kogu süsteemi muutuma.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
Seotud lood
Pangad peavad rahandusministeeriumi teise pensionisamba remondisuunda õigeks ja heaks, investorite hinnangul on aga tegemist pealiskaudse teemakäsitlusega.
Looduslike muuseumide rajamine teeks Eesti maailmakuulsaks ja muudaks rohkesti külastatavaks turismimaaks, kirjutab 92aastane pensionär Ülo Ese.
E-residentsus vajab uut ja tugevat tõuget. Suurepärast ideed ning aktiivset algatust ei ole saatnud piisavalt kiire välismaalastele mõeldud avalike teenuste areng, mis suudaks e-residentsuse täita piisava sisuga, kirjutab FinanceEstonia liige Margus Simson.
E -riigi võimaluste mõistlikum ärakasutamine annaks olulist kokkuhoidu nii tööjõu kasutamise kui ka teenuseid kasutavate inimeste mugavuse seisukohalt, kirjutab Äripäev juhtkirjas.
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.